Energeetika päästab metsaomaniku?

ban_hakkepuit_sm

Looduses kasvav biomass, mida ei kasutata inimeste huvides, laguneb möödapääsmatult.

Näiteks Eestis jätame kasvanud/kasvatatud puidu metsa lagunema ja kaevandame põlevkivi. CO2 vabaneb sel juhul kahekordne kogus.

Miks me seda teeme? Muidugi sellepärast, et energiakandjana on põlevkivi omahinnalt odavam. Lihtsam on leiva küpsetamiseks võtta vilja laost, kui et koristada põllult. Lihtsam on avada konserv, kui hakata ise toitu vaaritama.

Riiklikust seisukohast lähtudes oleks õigem säilitada põlevkivivarusid ja mitte lasta puidul asjata rikneda. Hoobadena on võimalik kasutada ressursimaksu, toetusi ja subsiidiume.

Hoonete soojustamine, elektri jõul töötavate soojuspumpade ning soojakiirgurite hüppeliselt suurenev kasutuselevõtt kahandab vajaliku soojusenergia hulka järjest. Seetõttu tuleb puitu hakata kasutama elektrienergia tootmisel.

Mure, nagu ei jätkuks Eestis puitu, on alusetu. Riik oma poliitikaga on aga odavama omahinnaga metsamaterjalide ülestöötamisele pigem vastu töötanud, kehtestades näiteks kütuseaktsiisi. Just seetõttu on ka tööstused sattunud raskemasse olukorda, mitte seepärast, et metsa ei jätku.

Eestis on juba pikemat aega raiutud metsa umbes pooles ulatuses juurdekasvust. Eeskätt raiutakse ära väärtuslikum palgimets. Kiiremas korras oleks aga vaja raiuda ülekasvanud lepikud, 6–7 miljoni tm ulatuses. Samuti muud peamiselt biokütuseks sobivad ülekasvanud metsad. Vältimaks metsa lagunemisel tekkiva CO2 õhkupaiskumist, tuleks energiapuidu kasutamine viia seega seniselt ühelt ühikult 3–4 ühikuni.

Nii suur kasv on võimalik vaid juhul, kui asendada Narva Elektrijaamades vastav kogus põlevkivi puiduga. Väikesed koostööjaamad seda probleemi ei lahenda.

Hakkpuidu ekspordi laiendamine on samuti mõeldav, kuid seoses veokulu ja paljude ümberlaadimistega muutub omahind üldjuhul liiga kõrgeks Euroopa turul, kus mitmes riigis toetatakse kodumaise energiapuidu varumist.

Täiesti arusaamatu on seisukoht, et taastuva energia toetamisel eelistatakse peale maksta pigem tuulejaamadele kui energiapuidule. Esimesel juhul läheb meilt kogutav raha väliskapitalistidele, teisel juhul saaks seda kasutada kodumaise (maapiirkondade) majanduse turgutamiseks.

On kahetsusväärne, et Eesti metsanduse arengukavas aastani 2020 pole sellele probleemile pööratud piisavat tähelepanu. Arengukavas puudub puidubilanss.

Allikas: Maaleht
Ain Alvela